8 vastuoluliste võlaväärtpaberite tüüpi
Võlaväärtpaber on finantsinstrument, mille on emiteerinud ettevõte või asutus ja mis müüakse investorile kokkuleppega maksta tagasi nimiväärtus ja intressid, kuni see jõuab kokkulepitud tähtaja või pikendamiskuupäevani. Levinud võlaväärtpaberite tüübid hõlmavad valitsuse võlakirju, ettevõtete võlakirju ja kohalike omavalitsuste võlakirju.
Traditsiooniliselt on investorid ostnud võlaväärtpabereid nendega kaasneva väiksema riski tõttu. Viimastel aastatel on aga tekkinud uuem klass riskantsemaid ja vastuolulisemaid võlaväärtpabereid. Nende hulka kuuluvad katastroofivõlakirjad, tagatisega võlakohustused, tagatisega laenukohustused, hüpoteegiga tagatud väärtpaberid, tagatisega hüpoteekvõlakirjad, tagatud võlakirjad, surmavõlakirjad ja rämpsvõlakirjad. Paljud finantseksperdid osutavad seda tüüpi võlaväärtpaberitele kui mõnele 2008. aasta finantskriisi peamisele kaasaaitajale.
Erinevalt traditsioonilisematest võlaväärtpaberitest ei osta üksikinvestorid tavaliselt neid vastuolulisemaid võlaväärtpabereid. Tavaliselt on peamised ostjad institutsionaalsed investorid, nagu riskifondid ja pensionifondid.
Katastroofivõlakirjad
Katastroofivõlakirjad, tuntud ka kui kassivõlakirjad, toimivad nagu võlakirjad, kuni toimuvad katastroofilised sündmused, nagu maavärinad ja tormid. Seejärel muutuvad nad sisuliselt õnnetuskindlustuspoliisiks, mis tegelikult maksavad väljaandjale.
Tagatud võlakohustused
Tagatud võlakohustused ehk CDO-d on teatud tüüpi võlaväärtpaberid, mis on tagatud muude võlainstrumentidega. Võlakirjadele üles ehitatud võlakirjad, kui soovite. CDO luuakse siis, kui finantsasutus koondab laenuvõtja võlad kokku, jagab selle riski alusel ja müüb seejärel need jagatud võlakogumid, mida nimetatakse osadeks, investoritele.
Tagatud laenukohustused
Tagatud laenukohustus ehk CLO on CDO kontseptsiooni variatsioon. Alusvaraks on aga börsil kaubeldavate võlakirjade asemel ettevõtete laenud, millel on madalad krediidireitingud. Sarnaselt CDO-ga ühendab finantsasutus laenuvõlad CLO loomiseks, jagab selle riski alusel ja müüb need võlarühmad või osamaksed.
Hüpoteegiga tagatud väärtpaberid
Hüpoteegiga tagatud väärtpaber ehk MBS on võlaväärtpaber, mis on tagatud koduhüpoteekidega – tavaliselt mitme hüpoteegi kogum, millel on sarnased intressimäärad või muud sarnased omadused. Investorid saavad tavaliselt igakuiseid makseid, mis sisaldavad intressi ja põhiosa.
Tagatud hüpoteegi kohustused
Tagatud hüpoteegikohustus ehk CMO on teatud tüüpi hüpoteegiga tagatud tagatis. See sarnaneb CLO-ga, välja arvatud see, et see on üles ehitatud hüpoteeklaenudele, mitte muudele laenudele. Seda tuntakse ka kinnisvarahüpoteegi investeerimiskanalina (REMIC).
Tagatud Võlakirjad
Tagatud võlakirjad on Euroopas juba mõnda aega levinud, kuid USA-s koguvad need endiselt populaarsust. Kuigi neil on pealiskaudne sarnasus ühise turukorraldusega, on neil oluline erinevus, mis vähendab dramaatiliselt omaniku riski: need on tagatud eraldi varade rühmaga, nii et investor ei kaota kogu oma raha, kui finantsasutus väljastab, võlakiri muutub maksejõuetuks.
Surmavõlakirjad
Surmavõlakirjad koosnevad ülekantavatest elukindlustuspoliisidest, mis on komplekteeritud ja müüakse investoritele. See juhtub nii, et ettevõte ostab inimesele elukindlustuspoliisi ühekordse sularahamakse eest. See ettevõte, mida tavaliselt tuntakse eluaegse arveldusettevõttena, müüb poliisi edasi investeerimispangale, mis koondab mitu poliisi, et müüa võlakirjadena.
Rämpsvõlakirjad
Rämpsvõlakirjad on sarnased tavavõlakirjadega, välja arvatud see, et emitendi krediidireiting on madal. Seetõttu on neil potentsiaal maksta investoritele tavavõlakirjadest kõrgemat tootlust, kuid nendega kaasnevad ka suuremad riskid.