Pronkstähe medal
Kirjeldus
Pronkstähe medal on 1,5 tolli laiune pronksist täht. Tähe keskel on 3/16-tolline lai pronkstäht. Mõlema tähe kõik kiired ühinevad nende keskjoonel. 'kangelaslik VÕI TEENISTUSLIK ACHIEVEMENT' on graveeritud tagaküljele. Saaja nime graveerimiseks on vaba ruumi. Ümarnurkne ristkülikukujuline metallaas hoiab tähte lindil.
Pael
Pronkstähe lindil on seitse triipu ja see on 1 3/8 tolli lai. Esimene triip on valge triip 1/32 tolli. Teine on Scarlet ja 9/16 tolli. Kolmas on valge ja 1/32 tolli, järgmine keskel on Ultramarine Blue triip ja 1/8 tolli. Järgmine on valge 1/32-tolline triip, millele järgneb Scarlet, 9/16-tolline triip ja valge 1/32-tolline triip.
Kriteeriumid
Iga isik, kes teenindades mingil viisil või koos Ameerika Ühendriikide sõjavägi pärast 6. detsembrit 1941, kes eristus end oma kaaslastest vapra või kiiduväärt saavutuse või teenistusega, mis ei hõlmanud osalemist õhulennul. Medali andmist õigustav tegu tuleb sooritada USA vaenlasega võideldes või konfliktis vastas-/võõrjõududega. Selle võib anda ka kangelaslikkuse eest teenides koos sõbralike jõududega, kes võitlevad vastase sõjaväe vastu, kus USA ei ole sõjakas pool.
Kirjeldatud tegude raames sooritatud kangelaslikkus, mis on vähemal määral kui hõbetähega autasustatud, õigustab pronkstähe medali andmist.
Kuigi vähemal määral kui auhind Teenete Leegion , pidi pronkstähe medali andmist õigustav tegu olema kiiduväärt ja väärikalt sooritatud. Selle võib anda ühe väärtusliku teo või teenete eest.
V-tähega pronkstähte autasustatakse vapruse või vapruse eest lahingutegevuses vaenlase väe vastu. See on neljas kõrgeim autasu sõjalise lahinguvapruse eest.
Taust
President Roosevelt sai memorandumi Kindral George C. Marshall, 3. veebruaril 1944 dateeritud, milles öeldakse, et: „Asjaolu, et maaväed, jalavägi Eelkõige elavad nad äärmise ebamugavusega viletsat elu ja on need, kes peavad isiklikus võitluses vaenlasega lõpetama, mistõttu on nende moraali säilitamine väga oluline. Õhumedali omistamine on avaldanud negatiivset reaktsiooni maavägedele, eriti jalaväelastele, kes kannatavad praegu armee suurimaid kaotusi nii õhus kui ka maapinnal ning kannatavad kõige suuremaid raskusi. Kaks aastat varem oli Õhumedal oli loodud õhuväelaste moraali tõstmiseks. Jalaväe maavägedel oli omakorda õigus kanda pronkstähte, kui nad Teise maailmasõja operatsioonide teatris viibimise ajal lahingutegevust talusid.
10. veebruari 1944. aasta sõjaosakonna bülletäänis nr 3 avaldatud teadaandes andis president Roosevelt 4. veebruari 1944. aasta korraldusega nr 9419, mis kehtis tagasiulatuvalt kuni 7. detsembrini 1941, volituse anda pronkstähe medal. President Kennedy muutis 24. augusti 1962. aasta korralduse 11046 kohaselt täidesaatvat käskkirja, et hõlmata ka sõbralikes sõjaväes teenivad isikud.
1947. aastal tehtud uuringu kohaselt viidi ellu suunis, mis andis tagasiulatuvalt pronkstähe medali neile, kes olid II maailmasõja ajal pälvinud lahingujalaväelase märgi või meditsiinilise lahingumärgi. Selle aktsiooni otsus põhines asjaolul, et märgid anti ainult sõduritele, kes olid kannatanud raskustes, mille tõttu kindral Marshall toetas pronkstähe medalit. Mõlemad märgid nõudsid komandöri heakskiitu ja viidet korraldustesse.
Pronkstähe medali võib anda järgmiste teenete eest: Teenete teenimine lahingutsoonis (mitte tingimata lahingutegevus), kangelaslik saavutus või kangelaslik teenistus vaenlase vastu võitlemisel.
Pronkstähte teenivad ka tsiviilisikud. Vietnami ajal tegutsenud fotoajakirjanik Joe Galloway sai pronkstähe V-ga vapruse eest raskelt vigastatud sõduri päästmise eest 1965. aasta lahingus, kui ta reportaažis United Press International (UPI) Newsile.